Slovakkia 1 juuli 2006

Lahkusime Tallinnast 11.30 kui kõik olid autosse pakitud. Sõit Pärnu poole möödus ilma viperusteta ja Pärnus sai veel toidutagavarasid täiendatud. Kõik autosse ja piiri poole teele. Meie Tarmoga juba suutsime nalja visata, et näe esimene päev ja needus polegi veel välja ilmunud. Nimelt on meie kahekesi reisitud reisidel esimesel päeval alati midagi untsu läinud. Olgu see siis kadunud gaasipedaali polt, lagunenud mootori silindri kaane polt või muu jama. Piirile jõudes ületasime Meie oma autoga selle esimesena. Ühel momendil kostus Heidi kurb ja ärritunud hääl walki-talkist. Me ei saa üle eesti piiri, sest Markol pole passi. Ja nii oligi. Praegu on lapsele passi vaja ja ilma selleta ei saa kuhugi. Meie keerasime siis ka otsa ümber ja sõitsime Eestisse tagasi. Uurisime välja, et kiirpassi saab 2 päevaga ja templi passi 1 päevaga. Seega jäigi lõpuks otsus, et meie Tarmoga läheme ees ja käime ikka Krakovis ära samas kui teised eestis paberid korda ajavad ja siis kohe Liptovski Mikulase järgi sõidavad.
Meie üleatasime jälle Eesti Läti piiri ja hämmingus tollitädi vaatas meid kui poolearulisi. Alles ta ju pool tundi tagasi vaatas meie passe. Siiski oli kõik korras ja meie kannatuste rada mööda Läti teedeehitusi võis alata. Söömiseks valisime vahva mereäärese koha kus ka eelmine aasta peatutud sai. Isegi vette hüppasime korra. Mõnus. Kell oli selleks ajaks juba pea 5 kui liikuma hakasime uuesti. Riiani saime enam vähem otse sõites, aga peale Riiat algas õudus. Kõigepealt oli E67 pealt ümbersõit ja ega need Lätlased viitadega väga ei priiska ka. Seega pidime Kekava asemel valima tee A8 ja seda pidi alla sõitma. Aga kaart oli meil miski pisike Eesti – Sloveenia otse tee kaart kunagisest statoili reisijuhist. Põhimõtteliselt on see pikk punane kriips Tallinnast Sloveeniani aga toimiv kriips. Eelmine aasta sõitsime terve Poola sellega ilusti läbi. Igatahes nüüd oli jama, sest juhatatud teed ei olnud meie kaardil korrektselt märgitud ja meie plindris. Aga eks me mööda seda A8t sõitsime kuni Jelgavani. Seal oli omakorda ümbersõidu ümbersõit ja see ei meeldinud mulle enam üldse. Kohalikust bensukast sai endale siis vajalik kogus bensiini ja ka igaks petteks üks Leedu kaart muretsetud. Päris hea kaart oli  igatahes otsustasime tagasi A67 peale minna ja seda sai Jelgavast Eleja poole sõites ja sealt Bauska peale sõites. No oli veel natuke teeremonte seal ja päris kole tee aga vähemalt olid teadlik kus oled. Nii jälle üks piir ja vups olimegi Leedus. Seda siis õhtul 9 paiku.seda pisikest maad me sõitsime 4 tundi. Hämmastav. Leedus oli asi juba ilusam. Mõned üksikud teeremondid ja vana ööbimskohtki eelmisest aastast tuttav. Aga kuna kell oli alles natuke otsustasime edasi sõita. Miski 80 km enne Kaunast jäime liivakarjääri ööbima. Ilus koht, ainult öösel tulid kohalikud ujuma ja varajasest pikast unest ei tulnud midagi välja. Sellegi poolest panime äratuse 6.30neks et jõuaks varakult liikuma.

We started in the morning and with 2 cars. Our car and my husbands sister with her family and my husbands mother in other car. Unfortunately they didn't had passport for they 1,5 years old boy and they had to turn bac and skip Krakov in Poland. They just came to Liptovski Mikulas. So this is our first day just driving 500 km from Estonia to Lithuania and Latvia. We stayed near Poland border.