Slovakkia 3 juuli 2006

Hommik algas vara. Kuna esmaspäeval on osadele Krakovi lossi muuseumidele tasuta sissepääs, siis tahtsime olla kohe 9.30 pileti sabas. Hommikusöök sai traditsiooniliselt tehtud hotelli vannitoas priimusel. Tarmot aga hakkas vaevama väike allergia. Huvitav, et siin linnas ka mingid heinatolmud ringi lendavad :S Hommikune avastus – me magasime isolaatoris. Siin küll 2 klaasust ees, aga isolaatoriks nad seda tuba sõimavad siin.

Saba selga ja linna. Korra veel koalikust poest läbi ja vesi ka kaasa. Ilma selleta ei tasu üldse linna eksursiooni ette võtta. Piletiputka ukse taha jõudsime 9.45 ja see tundus kinni olevat. Saba juba oli. Selline kerge. Lugesime seinalt, et pileteid müüakse 2 kohas ja väljastatakse iga 10 minuti tagant. Viskasime veel nalja, et näe nüüd jooksis teise putkasse pileteid müüma, et siis 10 minuti pärast meie juures tagasi olla. Aga kui olime oma arvates 10.15ni oodanud ja suht närviliseks juba muutunud tuli tädi piletileti taha. Piletid kadusid kiirelt ja selgus, et kuningliku relvakambrit ja aardeid me ei näegi.
Aga lossi ajalugu ja valitsuse poolset ekspositsiooni saame näha küll. Katedrali ka. Loss on iseenesest vahva. Mina vaatan lossi kui sellist tervikut. Ja seda vaatan ka, et kas ma kujutan ette, et seal kunagi kuningad, õukond ja pika slepiga tädid ringi jalutada võisid. Siin täitsa võis. Mulle meenutas lossi osa üldse sellist vahemerelikult kerget sammastikku. Ma ei tea ise ka miks, kuna pole kunagi Vahemere ääres käinud. Igatahes kolasime mööda muuseumit nüüd ringi. Mind hämmastas juba Tsehhi reisi ajal sealsetes lossides olnud gobeläänvaipade peensus. Need kohati 3x5 m või suuremad vaibad, mis olid nii peenelt kootud. Mõne mehe narmaline kuueäär oli pildil vaid ühe lõimekeeruga edasi antud. Ei kujuta küll ette, kuidas seda tehti. Võimas. Samuti laes olevad nikerdused puust ja puidust kapid, lauad, toolid.
Nüüdseks oli Tarmo allergia veel ägedamaks läinud ja turtsumine nuuskamine pea pidev. Veel üks tablett leevendas asja.
Järgmisena külastasime katedrali. Võimas suur hoone ja ilusad kujud, laed. Vahva oli ka torni ronida. Selliseid talasid nagu seal pole mina varem näinud. Nii jämedad olid nad. Ja meie Tõruga saime ronimisega ilusit hakkama.

Lossist lahkusime Draakoni koopa kaudu. Maa alla viiv keerdtrepp, kus alla jõudes oli näha lossi all oleva kalju sees koopad. Liivakivisse uuristunud ja vahvalt valgustatud. Pilet tuli lunastada automaadist müntide eest, aga meie täiesti ehtsaid münte automaat ei tahtnud. Kõrval seisev piletikontroll lõpuks tuli ja uuris ise ka juba, et mis värk on. Nühkis meie münti vastu kivi ja tegi teda vanemaks, aga ka see ei aidanud. Lõpuks vahetas ühe kohaliku tädiga mündid ära ja seda uut münti nüüd aparaat sõi ja meie saime oma piletid kätte.

Nüüd oli vaja leida söömiseks koht. Valisime mitte väga vanalinnas oleva välikohviku, kus proovisime kohaliku suppi žurek, mis koosnes keedetud munast ja grillvorstist .Omapärane oli, aga hea. Samuti sai mingit kohaliku kotletti proovitud, mis tegelikult oli lihtsalt paneeritud suur tükk liha. Ja tähelepanu, ka siin tuleb enamasti tellida liha eraldi ja kõrvale lisandina kartul, leib, kaste. Kõik maksavad natuke lisaks…

Kui päris aus olla, siis Krakovi vanalinnast ma väga vaimustuses pole. Kohati on meie oma Tallinna vanalinn etem ja huvitavamgi, aga raekoja plats oma tornide ja turuhoonega on vahva. Platsi servas olevas kohvikus saab tellida värsketest marjadest ja jäätisest joogi või õlle ja jälgida mööduvaid hobukaarikuid, elektriautosid ja jalgratta riksasid. Ja suveniire võib otsima minna turuhoonesse. Kohati saab seal lausa kaardiga maksta. Ja hinnad on kõigil samad.
Aga platsi serval istudes tekkis minus imelik tunne. Vaatasin endise raekoja tornis olevat kella ja imestasin, et miks see ikkagi tunni minu kellast maas on. Ja ei saanudki aru. Täpselt tund maas. Hakkasime siis mõtlema, et äkki hommikul vihaselt sabas seistes ei oodanud me seda, et tädike ühest putkast teise jookseks, vaid hoopis seda, millal ta tööle jõuab. Ootajaid oli veel peale meie teisigi ja see tundus kuidagi imelik, see kella värk. Aga siis otsisime üles oma lõuna tseki. Ja seal oli ka nagu tunnikese hilisem aeg peal… Ootasime oma praeguse õlle/jäätise arve ka ära ja oligi nii… Meie aeg on neist tunni võrra ees. Ja seega olime ka hommikul pea tunni enne muuseumi uste avamist juba ukse taga järjekorras. Koos meiega ka paarkümmend Saksa turisti ja üks kohalike laste grupp ka vist. Seega, kes esmaspäeval läheb lossi lootusega saada tasuta pilet, minge tunni võrra varem ja minge mitte lossi väravas oleva müügipunkti vaid lossis sees oleva müügipunkti juurde. Seal äkki lühem järjekord ja kindlamini saab ka pileti kuhu vaja.


Kuna meile äkitselt tekkis lisaks üks tund vaba aega, aga minu jalad enam eriti tatsata ei tahtnud. Ronisime korra veel üles lossi juurde, sealt alla jõe äärde ja istusime sinna maha. Ja nagu kiuste hakkas Tarmo jälle turtsuma. Istusime ju kenal muruplatsil kus iga viimane kui kõrs õitses :S ole siis veel romantiline. Lasime sealt ruttu jalga. Poest haarasime kaasa õlle, piima, hapukoore ja kohaliku juustu Oscypek, mida soovitati Trip.ee’s . Juust maitses väga soolane ja lõpuks meenutas mulle suitsu silku. Ma vihkan kala :) Aga Tarmo vana juustumaias mugis mõnuga. Mina lutsutasin kirsse eilsest päevast. Seda kõike siis juba hotellis. Siin saime ka sõnumi eestist. Maha jäänud seltskond saab liikuma hakata kas homme õhtul või kolmapäeval ja jõuavad meile ilusti järgi nädala lõpuks Slovakkiasse. Õnne soovisid ka meile pulmaaastapäeva puhul. Heh see oli meil mõlemal meelest läinud. Kaua ka juba abielus oldud. Tervelt 2 aastat sai täis, mis siin enam pidutseda. Tänane päev oli lihtsalt ilus ja Tõru käitus ka pidupäevale vastavalt, rahulikult ja väljapeetult. Ei nõudnud väga pissile ja toksis kõhus vaid vahetevahel maasikatega jäätise peale.

Ja nagu viimaselt pildilt näha, tegime me oma vannitoa põrandal ka õhtusöögi valmis. Priimus on ikka üks hea asi. Ja tuleb vaid loota, et ka edaspidi ööbime me kohtades, kus tubades suitsualarmi pole ja vannitoas on ventilatsioon. Siiani on sellega vedanud.


This day we woke up early. because it was free ticket day in the castle. We got there about 10 minutes before opening the ticket office and there was already line of people. We waited about an hour before office was opened. Go figure why. And we got tickets only for 2 exhibitions. I liked the caslte. Little bit Italian and I never been there :). And those gobelan carpets, Wow taht is something to remember. We climbed to the church tower also. And baby was satisfied with it. View was nicea there. We leaved the castle throug the dragons cave. It is limestone cave with little stalakmites and quite interesting place to go. Now we went to oldtown. Actually I like our Tallinn old town more. It seems more interesting, but town square is in Krakov nicea and bear and iceacream quite cheap. While we were sitting in the terras drinkinb bear and eating iceacream I wondered why church bell is 1 hour earlyer than my clock. And finaly we figured that out. They are in different time zone. So in the morning the ticket office was opened right time, we just got there hour and 10 minutes earlyer :) So we made little tour in the old town and finaly went back to hostel. We bought some Ocipek, local chees. I didn't like it. It tasted like smoked fish and I hate fis. If it is not salmon :) but husband was satisfied. And we got message from Estonia alos that those 3,5 persons who supposed to came with us but got problems on border with passport can come to Slovakkia on wendsday. And they gradulated us also for our 2 marrige aniversary. Heh we forgot it absolutely. But it was really nicea day to spend with my husband and that was all that I could wish for a aniversary dai :)

And finaly we made some spagettis on the bathroom floor. It was quite good that there was no smoke alarm :)