Slovakkia 5 juuli 2006

Esimene sõbralik kokkupuude kohalikega oli meil eile olemas. Vahva pisike maja omanik. Täna hommikul oli teine kohalikega kokku saamine. Nimelt oli meie majakese juurde loivanud üks äärmiselt sümpaatne lühijalgne, karvane ja väga suurte kõrvadega kutsa. Tema sai meilt tüki vorsti ja tundus, et selle peale on ta nõus iga kell meie koeraks hakkama. Lisaks tundub, et meil on hoovi peal farm kanade lammaste ja hobusega. Vähemalt on neid hääli kuulda.

Täna käisime luurel. Kuna Heidi Oss jõuavad varsti siia ja eesmärk ikkagi mägesid vallutada siis vaja teada kust ja kuidas ülesse saab. Mõtlesime, et võtame ette selle kõige raskema kodus välja valitud raja, mis pidada 8 tundi aega võtma ja iluastest kohtadest läbi minema. Sõitsime Mikulasest Stary Smokoveci. Sõit sinna oli aga täielik elamus omaette. Esialgu tundus, nagu oleks kohati mägedel hiiglaslikud raielangid. Mäenõlv, mis oli lihtsalt puudest paljas, aga siis lähemal vaatlusel ja peale seda kui neid lanke juba üle 5 sai, sai selgeks, et seal midagi muud toimunud on. Puud olid juurtega maast kistud, kivid puude vahel korrapäratult hunnikus ja kohati puudel 2 m kännud. See oli see 2 aasta tagune Tatrate torm, millest me praegu rohkem midagi ei tea, aga me uurime kui koju jõuame.

Pilt igatahes oli kohati väga võimas, masendav ja kurb ühteaegu. Mõne mehe vahvalt puudega ümbritsetud mägimaja või kämpingu kompleks ilutses täies kännurägas keset mäenõlva. Kahju kohe. Igatahes Stary Smokoveci’s hakkasime ringi tuuritama ja otsima infopunkti kust saada radade kaarti ja küsida, kas meie valitud rada ka 6 kuud lapseootel naisele sobilik on. Auto tuleb seal mail parkida 160 kohaliku raha eest päevas tee äärde. Ja kell 12.30 pole eriti enam kuhu parkida. Infost me kaardi saime ja ka teadmise, et meie valitud rajal on üleval 2 m lund ja sinna minna ei tohi. Aga saime soovitusi mujale. Enne mägedesse minekut pidi ka keha kinnitama. Ja mina oma suureks rõõmuks avastasin et ka Slovakkias Knedlikut saab.

See oli eelmise aasta Tsehhi reisi unustamatu elamus. Saia moodi mõnus õhuine viilakas, praetud mahlase liha, hapukapsa, vahukoore ja pohlamoosiga. Ja siis ma veel ei olnud rase :P aga see on asi mida tasub proovida. Kahjuks siin küll jäi vahukoor ja moos ära aga hea oli see asi ikka. Keelest on siin ikka raske aru saada ja peale aitähh mis vist kõlab Tequi me midagi ei oska. Selle tequiga aga saab hakkama nii Poolas Slivakkias kui Tsehhis.

Mägedesse minekuks valmis avastasime meie, et kell juba pea kolm. Aga otsustasime siiski vähemalt vaadata, mis need rajad endast kujutavad. Valisime raja mis viib Stary Smokoveci’st Hrebienoki. Oi see oli raske tõus. Eriti täis kõhuga. Raja kõrval veeresid kurvilisel teel mäest alla tõukerattad ja tarmo on täis vaimustust ja kindlust, et tema sellega korra sealt mäest alla tuleb. Mina loodan, et ma ta ühes tükis kätte saan ka mäe jalamil. Tõusu alustasime kuskil 985 m üle mere pinna. Esimene tõus oli Hrebienoki 1285 m peale. Siin enam metsa polnud. Olid vaid kännud ja päike kõrvetas mõnuga. Läbi olime päris korralikult, aga tahtmine edasi minna suur. Liikusime mööda rohelist rada jõe äärt mööda Rainerova chata juurde. Jõgi oli võimas ja kohati kõrgete koskedega. Puud alles ning tõelised mühisejad sellised. Elamus missugune ja nii sinetavat vett pole mina veel näinud. Mõnus päikesepaiste paitas ka mäekülgi ja meid veel.
Olime tõusnud u 1300 m peale. Ja see tõus oli juba nohu esimese 300 m võrreldes. Edasi läksime ahnemaks. Kell näitas juba 16.30 ja rahvas tuli mäest alla, aga meie tahtsime ikka kõrgemale ja ilusamate vaadete juurde. Et mis seal järgmise nuki ja kurvi taga ikkagi on. Igatahes oli see viimane 150 m võimas. Mööda järsku mäekülge, kus nüüd ka mets peal oli väga huvitav ja üldse mitte vaevarikas.

Kividest kohati laotud tee lookles mööda mäekülge ja paljastas puude vahel fantastilisi vaateid orule, mis oli rohelise kirju nagu lapi tekk. Vastas olev mäekülg helkis päikesepaistes vaheldumisi graniidi halli ja kuuskede rohelust. Rada kruttis end lõpuks 1475 meetri kõrgusele ja jägrmise onni juurde mida kutsuti Zamkovskeho shata. Seal nägime ka kuidas sinna ülesse toitu ja muud vajaliku tuuakse. Nimelt olid kohalikud poisid kastid seljas reipalt mäest alla laskumas, kui meie üles jõudsime. Neil on küll mingi oma salarada, aga ikkagi. Samas ma ei usu et sellise pool hotelli, restorani kogu söök nii üles veetakse. Vast käib siia ka mingi kopter, kes suurema õllevaadi kohale toob.

Vaid kergelt riknev kaup tuleb seljas kandes. Meie aga otsustasime, et 17.30 on paras aeg tagasi pöörduda ja loota, et jalad meid ka alla kannavad. Tänane tõus siis kokku oli 490 m ja läbitud kilomeetreid ei tea. Päris hea esimest korda mägedes ronijale kes rase kah veel on  Tänan siinkohal kõiki, kes mulle selle ronimise meeldivaks tegid. Eesotsas Tõru, Jalgade Krampe, Paha Olekut, Toonuseid Emakas ja Pissi häda, kes kõik käitusid väga viisakalt ja lasid mul mõnuga ronida. Oma meest tänan ka, kes väga nooruslikuks ei läinud ja meid kenasti järgi ootas. Nimelt lasi Tarmo nagu noor mägikits mööda kivist teed jookusga üles alla ja oli üldse väga energiline. Ju treenis end lapse jaoks, et jaksaks ikka temaga sammu pidada

Alla tulles, nägime vastas mäeküljelt ka seda, kust me eelnevalt olime roninud. Päris huvitav oli näha neid väikesi sipelgaid teisel mäel sibamas. Ja mõelda vaid, me olime seal alles poole tunni eest. Alla saime mäest üpris tempokalt ja kella 7 olime juba autos ning siis tundusid küll jalad suht ümarad. Aga tühja sellest. Elamused koskedest, tormist, kukkunud puudest ja mägirajast kus ka ühe oravaga tuttavaks saime olid väga head.


Tagasi Mikulase sõites käisime veel kohalikut poest ka läbi. Süüa vaja ju osta. Eriti kui on lootus, et teised ka nüüd lõpuks järgi jõuavad. Kuhjasime siis korvi kohaliku õlle kõrvale natuke kohalikku juustu, vorsti ja pasteeti. Arbuusi ka, mis siin väga odav on, minu rõõmuks. Pasteet esmapilgul igatahes väga hea välja ei näinud, aga süües oli väga mõnus. Juustu kohta võite Tarmolt küsida. Tema väitis et suitsutatud juust on hea. Salami ja sink olid ka head, seega soovitame kohalike toite osta. Piimast teeme putru alles homme ja kommentarid asaja kohta saate siis. Piim oli kallim kui Eestis. 1 l 1% piima maksis 19 kohaliku raha. Muud piimad olid 28 kohaliku raha kandis.


Nüüd aga istume kodus ja ootame Heidi Ossi saabumist ja joome õlut, sööme arbuusi ning vaatame jalgpalli poolfinaali. Mina Prantslaste poolt ja neil on 1 värav penaltist olemas juba. Portugaliga mängivad.

Today was our first close contact with mountains. First it was really beautiful but then we saw something aful. There was huge fields of cut trees. First we thought that there was somekind of greedi fores owner who cut down all the trees, but then I remembered. There was big storm 2 yrears ago in Tatras. And that is result. And it was really huge destruction there.
But still there was some forest up the mountains and we wanted to see that closer. In Estonia we don't have big hills. Just some little hills and no rocky mountains. So we got the map and started climbing. First ofcouse we eat a lunch wich was really big and it made climbing first quite hard :) But we continued and soon we were near mountain river and some waterfalls. I cant imagine how this kind of little strem can make so big noise. But it did. It was quite late but we go greede and wanted to go higher. So we did- and we ended on 1475m above sea level. It is highest place I have ever been on foot. And during this trip I went higher even, but this is another day and another story :)