Slovakkia 20-22 juuli 2006

Nüüd siis juba ühe jutiga tagasi. Tähendab küll kahe jutiga, sest oli vaja ju ka Ossi venda Bydgoszcz'i linnas. Kes välja ei häädla öelgu nende szcz asemel üks hästi pehme š. Igatahes sõitsime ühe peävaga jälle 800 km maha ja tiirutasime natuke ümbersõitude ja tee ehituste rägastikus. Ja poolas on müstiline liiklus. Mina siin sõita ei tahaks roolis. Kõrval võib vist. Igatahes jõudsime päris hilja öösel sihtkohta ja peale mõnetunnist muljetamist vajusime kiirelt ära.
Meie tee järgmise päeva hommikul viis ülejäänud reisiseltskonnast lahku. Meie hakkasime Eesti poole tagasi kimama, sest Tarmol vaja trenni jõuda homme aga teised jäid veel Edgarile Asjale ja Viktorile külla ja Toruni külastama paariks päevaks. Loomulikult ei saanud ma jätta sisse põikamata aiandisse ja loomulikult tuli sealt osta mõned taimed. Ei saa ju maha jätta ilusat Rododendronit 100 krooni eest. Või 40 kroonist põnevat viinamarja. Las nad praegu pesitsevad mu ema-isa juures pärast võib neid ka meie aeda paljundada. Ja loomuliuklt nagu traditsiooniks saanud, saime ka seekord äikesetorim osaliseks nagu ka eelmine aasta läbi Poola eesti poole tagasi tulles. Seekordne oli küll veidi väiksem ja meil auto ümber, aga hirmus oli ikka kui kohati mõni oks teele lendas ja kohati teel olevatest suurtest puudest mööda laveerida püüdsid autoga. Igatahes läbisime trassi Bydgoszcz - Tallinn 1400 km umbes 16 tunniga ja saabusime oma koju kuskil 5 paiku hommikul vist. Start Poolas oli kell 12,30 päeval. Ja Ohoo elamused ei lõppenud veel sellega. Oma kodu tänavasse sisse keerates avastasime hommikuvalguses särava uue ja sileda asfaltkatte Rahumäe tänavas. Wow. Selle kuumaastiku asemel selline ballisaal leida on väga mõnus.

Kokkuvõttes võib öelda, et reis oli mõnus, meeldejääv ja tagasi tahaks ka. Aga millal ja kuidas üldse edaspidi reisima saab hakata on veel mõistatus. Siis ei saa arvestada vaid minu ja Tarmoga. Siis on vaja teada ka Tõru ja võibolla veel mõne väikese soove, tahtmisi ja nõudmisi. Aga külgkorviga tsikli lubas Tarmo ära osta küll :P

Slovakkia 19 juuli 2006

Ja nüüd jõuame meie viimaste päevadeni Slovakkias. Eelmisel õhtul jõudsime kenasti Hotelli ja suutsime selles palavuses isegi magada natuke. Ja hommikul vara liikusime juba ühistranspordi jõul kesklinna poole. Trollide pileteid saab siin linnas osta automaadist ja müntide eest. Ja kehtivad 10 20 minuti piletid. Väga mugav ja mõnus. Esimene peatus oli loomulikult Laud e taburett e Bratislava loss. Nimelt on loss 4 nurkne ja igas nurgas on 1 torn. Nagu oleks kummuli keeratud laud.
Uuesti üles ehitatud ja muuseumiks kohandatud. Sealt seest leidsime paar väga huvitavat näitust. Näiteks Da Vinci leiutiste ja käsikirjade oma. Slovakkia rahvuspillide näituse, vana traadiväänajate elu - olu ja töid tutvustava näituse. See viimane oli eriti põnev.

Traadist on nad lausa pitsilisi asju ja väga filigraanselt kokku väänanud. Küll kausse ja anumaid, aga ka kujusid ja muud pudipadi. KUigi tegelikult olid need traadiväänajad rohkem vist küll pleksepad. Ja siis oli seal vahva kella ja mööbli näitus. Loomulikult köitis mind mööblinäituse juures kõige rohkem voodile asetatud võrgupitsi tehnikas voodikate ja laudlina. Friik vist :)


Edasi sai suundutud vanalinna. Kõht täis ja meel hea lonkisime mööda linna ringi ja vaatasime maju. Ja ikka ma pidin tõdema, et kuigi siin on kõik teistmoodi ja huvitav on meie vanalinn huvitavam. Ma ei tea miks. Kas siis tõesti 3 nädalat kodust eemal tekitab koduigatsust. Aga nad olid riputanud kohati tänavate kohale köietantsijate kujusid ja muid toredaid kujusid.

Üldse on see linn igatsugu kujusid täis. Üks nende nö kaasaegseid vaatamisväärsusi on kanalisatsiooniluugist välja vaatav mees. Selle onkli leidsime nii pool kogemata ülesse. Ja minu suureks õnneks hakkas meile üha enam teele jääma ka raamatupoode. Tahtsin ju leida mõne kohaliku rahvakultuuri ja rõivaid tutvustava raamatu. Aga mida pole seda pole :S KÄsitöö raamatuid see eest sai nii mõnegi osta.

Pärst mõningast kohvikus koffola ja õlle ning pannkoogi manustamist läksime uue ringiga Doonau äärde.
1. Doonau ei ole sinine. Või siis enam ei ole. Ma ikka kujutasin ette sellist hele hele sinist ilusat jõge.
2. Liia geograafia 2. Doonau ei voola Läänemere poole. Häbi häbi.
Aga tegelikult oleks vahva ükskord Doonau praamile istudada ja siis siit 2 tunniga Viini sõita. Esialgu ju plaanisimegi seda teha. st Viini sõita autoga, aga see oleks meie reisi veel pikemaks venitanud ja jätsime selle idee järgmiseks korraks.


Päris hilja õhtul maabusime me siis ka Presidendi lossi ees. Aga selleks ajaks olid väravad juba kinni. Ja ega eriti vist poleks viitsinud ka kolama minna. Jalad olid kõigil läbi. Loss paistis läbi aia ka kena ja nii me seal ees oma trolli ootasimegi.


Hotellis oli endisel väga väga palav. Lõpuks otsustas Tarmo, et tema ei suuda voodis magada ja ronis kõige teki ja muu varustusega aknalauale magama. Nõme oli muidugi see, et aken oli vaid kitsuke 20 cm ava kust eriti niikuinii õhk ei liikunud, aga ajas asja ära küll. Õnneks jätkus mulle õhku piisavalt.



Our last days in Slovakkia we spent in Bratislava. First we visited the city museum where was some great expositions about national music instruments, Da Vinci life, old furniture and clocks and wire sculptures and plates. I liked most wire plates and in furniture exhibition I liked bed blanket. It was hand made lace. I am freek I think :)

After that we went to walk in the old town. Some sculptures, Donau river and presidential palace were the visiting stops. And after that back to hotel to sleep

Slovakkia 18 juuli 2006

Täna siis jätsime oma majaga hüvasti ja hakkasime Bratislava poole sõitma. Selleks oli vaja mööda saada madalatest Tatratest ja kuna seal pidavat olema huvitavaid paekivi moodustisi, siis tahtsime ka neid näha. Viitadega oli siin natuke kehvasti, aga õige külavahe tee leidsime ülesse ning vapustavad puude vahelt välja turritavad tipud olid täitsa näha. Plaanisime vaadata ühe kerge jalutuskäigu jooksul mõnda tippu kaugelt ja siis tagasi tulla autode juurde.


Isegi kaarti polnud kaasas. Täid küsis ka siin suvalises pärapõrgus auto parkimise eest 30 raha ja soovitas rada. Nii me siis minema hakkasime. Lugesin veel eelnevalt et matkarajal on üks loss, mis 1500 midagi aastal maavärinas hävis. Hm huvitav.

Ikkagi tekib mul küsimus, kuidas küll see värk neil siin käis. KÕrged tatrad on ju puhas vulkaaniline kalju. Samas on madalad Tatrad lubjakivi. Et mis siis enne oli kas suur meri ja siis tekkisid mäed, või vastupidi.
Ja tegelikult on neil veidi imelik arusaam ka lubjakivist kui sellisest. Selline kehva kruusa tsemendi taoline asi on see. Väikesed kivikesed mingi ollusega kokku pandud. Metsa vahelt paistavad need mäed nagu vana lagunendu lossi tornid mida aeg ja tuul ning vihm lagundavad. Ja kui mõni loss seal üleval ka on siis ei suuda meie seda eristada mägedest. Igatahes on need mäed ka päris kõrged ja ilma ronimiseta ei pääsenud siingi.

Algus polnudki väga raske. Kuigi natukese aja pärast oli kõigile selge, et jalatsid ja riietus oli veidi valesti valitud. Alguses oli metsaalune päris mõnus, aga lehtpuud olid oma vanadest lehtedest tekitanud sellise libeda pinna. Ja loomulikult oli palav. Ja vot nüüd pidi ka Olga ronimist harjutama.

Esimesed vahvad moodustised jäid meile ette peale umbes poole tunnist ronimist. Nende nukkide taga oli sügavik ja vaade kaugusse. Aga kuna see kivi ei näinud minu silmis sugugi stabiilne välja, oli kohati kõhe ikka küll.


Rada ise oli päris huvitav ja nii mõneski kohas oli seina külge kinnitatud rõngaid ja redeleid, mis aitasid mööda raskematest kohtadest. Samas oli üks redel oma toetuspinna ühe jala alt ära kaotanud ja nii ta toetaski ühe jala ja 2 poldiga kalju küge samas kui üks jalg sügaviku kohal kõlkus.

Peale tunnist ronimist avastasime end järsku tõesti vana lossi varemeis. Õigemini oli neid varemeid seal vaid paari meetri jagu. Ja vot see kuidas selliste tippude otsa kunagi on kindlus ehitatud on ikka täitsa müstika. Siia pidi küll kivid ülesse vedama ja nende tippude otsa veel mingi stabiilse vundamendi tegema. Pole ime et peale maavärinat ei püsinud siin otsas midagi.


Aga neis kitsastes kaljupragudes olid jällegi rõngad ja redelid, mis aitasid kõrgeima tipuni jõuda. Oss küll esialgu Markoga väga kõrgele ei roninud, aga vahepeal kui Marko jällegi oma banaanidest toitus ja teised oma vähest vette ja Marko banaani ülejääke järasid sai ka Oss ülesse ronida :)


Peale lossi hakkas tee meid alla mäge viima. Esialgu redeleist ja edasi mööda mäekülge. Ja alla oli ikka päris mõnus minna. Igatahes olime alla jõudes päris läbi, jalad mustad ja kõht tühi.
Alt parklast lossi müüri otsides, ei suutnud me aga kuidagi õiget kohta enam leida. Võileivad kadusid kiirelt ja nüüd jätkasime oma teed Bratislava poole. Peale kerget seiklust leidisime oma hotelli ka ülesse ja seadsime end sisse. Palav on.



Today we started to go to Bratislava. But first we decided to turn in to Low Tatras. There are limestone mountains and as we saw on site also one castle. First we just thought that it will be easei walk but it was quite demanding climb with latters and metal ring to pull yourself to mountains.

We found castle ruins and it was miracle how they built it there. But after earthquice it was destroied. But mountains were beautiful and different form High tatras.

After climb we went to Bratislava. Capital of Slovakkia.

Slovakkia 17 juuli 2006

Tänane päev oli logelemise päev. Ja ega siis ei saagi peale sellist mäkke ronimist midagi suurt teha. Seega külastasime lähedal olevat linna Poptadit ja soppasime natuke. Õhtuks otsustasime ise teha ka ühte meie arvates kohaliku delikatessi. Nimelt keedetud mais soolaga. MM hea.

Homme hommikul aga pakime asjad ja Bratislava poole teele. Vahepeal ka üks kerge külastus madalates tatrates.

Today was lazy day. We just went to shop nearby town Poprad and at the evening we boiled some corn.

Slovakkia 16 juuli 2006

Tänane päev oli reisi jooksul vist minu jaoks tagant järgi mõeldes üks raskemaid. Mitte et ta oleks konti murdnud või kuidagi kehvasti mõjunud aga mäkke ronimine 6 kuud rasedal on siiski füüsiliselt natuke kurnav. Samas toidumürgitusega päev oli veel hullem :) Ja veel üks hoiatus. PIldid on natuke segamine, sest on võetud nii Ossi kui Tarmo tehtud pilte. Aga üldise ülevaate ja 10% elamust peaks need ikka edasi andma. Ja eriti palun tähelepanu pöörata VC ja sellest avaneva vaate piltidele :P Vot see on luksus omada sellise vaatega käimlat.

Äratus oli vara, ikka kell 6 juba. Kuigi oleks võinud ka varem. Marko õnneks jäi magama ja me saime kiirelt minekut teha. Ilm oli pehmelt öeldes jube. Tuul oli kohutav ja pilved mägede kohal roomasid nagu laisad paksud hallid lambad üle mägede. Nad nagu oleks käinud oma villast kõhtu teravate tippude vastu sügamas. Tunne oli, et ega me täna küll kuivaks ei jää. Aga tahtmine vallutada Rysy mäge oli suur ja otsustasime ikka vähemalt Strbske Pleso’s ära käia ja üleval Popradske pleso järve ääres ära käia.


Eks paistab mis meile sealt pilved lubavad. Selga said dressid ja soojad pusad, aga kuna tuul oli nii tugev ja hommik varajane, oli sellest kohati ikka vähe. Järve ääres tõmbas Heidi, tuntud vana külmavares, omale kübara peale vahetuseks kaasa võetud pikad püksid. Päris popp nägi välja ja sobis jopega ilusti. Teised toppisid ka oma pikemad soojemad asjad ümber. Ja tunne kiskus ikka mäe poole. Ronime ikka ülesse vist. Enne proovisid teised veel kohaliku kadakamarja likööri. Olevat hea.

Esialgu sai metsavahel suhteliselt reipalt ronida. Esimese tõusu järveni tegime lausa tunniga. Sealt edasi pidi järgmise majani jõudma 2,5 tunniga. Alustasime metsavahel ronimist ja kõrgustesse pürgimist. Ümbrus oli kõrge metsaga kaetud ja kivine tee viis kergelt tõusuga mäkke. Kui kohati puude vahelt mägesid nägi olid need ikka veel masendavalt valged ja pilvedes.

Mida kõrgemale jõudsime, seda madalamaks muutusid männid ja kõrgemaks mäed meie ees. Kohati oli tee muutunud ojapõhjaks, kust vaikselt vulises vesi. Selline asi tekitab ju pissihäda. Aga vaated madalate mändide vahelt mägedele on vapustavad. Kohati lumised triibud kaljupragudes, pilved ronimas üle mägede, anemoonid ja muud lilled õitsemas ja lumetriipude lõpust ojakesed alla vulisemas.
Mida kõgemale jõudsime, seda tuulisemaks ilm läks ja külmem hakkas. Kõht hakkas ka vaikselt märku andma endast. Aga enne oli vaja teha üks sik-sak mäest ülesse. Üleeile mäeinfo tädi käest küsides heade radade kohta oli ta öelnud, et see rada on huvitav, aga mulle võibolla raske. Siin oli esimene raske koht. Kohati võtsin väikeseid puhkepause ja trügisin ikka edasi. Vahepeal oli hirm ka Tarmo pärast, sest tema jäi ka kuidagi maha ja miskipärast hakkas minu kujutlusvõime mingist infarktist pilti looma… Oh ma oskan ka hästi mõelda eks.


Igatahes oli tahtmine ju suur ja mägi paistis kohati pilvede vahelt nii ahvatlevalt. Esimene autasu rühkimise eest ootas meid natukese aja pärast, kui nukkide vahelt hakkas paistma järveke kõrgel mägedes. Tuul oli vinge ja kõht tühi ja nii me otsisimegi esimese nuki tuulevarjus vaatega järvele ja mäele. Istusime külmal nukil ja iga üks järas oma võileiba ja tomatit.

Siis oli lausa kahju, et ei olnud kaasas sooja jooki, sest näpud tahtsid kangestuda ja tagumi soojendas kivi. Peale seda tuulevarjulist kohta ei kannatanud me enam seda tuult välja ja tõmbasime kaasa võetud vihmariided ka kõige otsa. Tüki maad parem oli kohe ronida. Aga oru kohal rippus ikka veel pilv ja kohati ronis veel meie orgu üle kõrgemate mägede halle pilvelambaid.

Väga põnev oli jälgida pilvede liikumist endast ülal ja allpool. Nüüd hakkas mägi juba tugevamaid sik-sakke nõudma teelt ja meie vingerdasime selle kõik kaasa, nagu ka ülejäänud ronijad. Kohati ülesse vaadates oli lausa hirm, et kas tõesti meiegi peame nii kaugele ja kõrgele tõusma. Pidime jah. Mööda mäekülge, mis oli nüüd vaid madalate murulaikude ja anemoonidega kaetud ja kus puhus jäine tuul. Kohati nii tugev, et tahtis kivilt minema pühkida sind.

Sattusime kokku käima ühe serpaga, kes onni veini ja vahukoort viis. Täitsa müstika, kuidas nad viitsivad ja miks nad seda küll teevad… aa ja mäkke tõusjad ja laskujad tervitavad üksteist ka. Vatutulijale soovitakse ikka den dobrõi.

Igatahes sai ka see sik-sak läbi ja algas mäe kõige raskem osa. Kettidega tõus viimase tipu suunas. Mina oma kõhuga olin veidi mures, et kas ja kuidas ma sealt saan, aga ketid olid väga hästi mäele pandud ja mingit probleemi mäest üles saamisega polnud. Ainult kindad oleks head olnud, sest näpud külmetasid. Kettidest üles saanud, ronisime veel viimase sik-saki ja keerasime siis juba majaksese poole. Viimane takistus oli suur lume massiiv, mis end mööda mäe külge laiali määris. Päris paks ja oma 30 m pikk oli. Seal oleks suusakepid või kasvõi suvaline kaigas väga abiks olnud. Aga mis meil muud üle jäi kui oma veidi kangete jalgade ja suht siledate tossudega sealt üles rühkida.
Mõningad astmede olid ka lume sees olemas ja seda pidepunktina kasutasimegi. Ülesse saime… Üleval oli kena lippudega värav ja siis veel viimane kurv ja oligi majake. Kivid olid kaetud õhukese jääkirme ja jää sulekestega. Külm oli. Vist +0.


Oi seal oli mõnus olla. Soe ja sõbralik ja süüa sai. Suure kausi täie kapsa suppi vorstiga ja väga suure tassi taimeteed ja pitsi kohaliku alkoholi 110 raha eest. Pole üldse paha.

Kõht täis oli vaja ju ka vetsu saada. Vetsu minekuks oli vaja läbida kas 2 minutit või 90 m. Aga kuna mäel midagi ei näinud 2 m kauguselegi oli seda teed raske leida. Ja kui me siis hakkasime mööda mäe külge soovitatud suunas liikuma, tõusime veel 2250 m kõrguselt vähemalt 5 m kõrgemale.
Tee oli igatahes kitsuke ja kõver mööda mäe külge. Lõpuks tuli udu seest ka vets nähtavale. Vahva värviline putka, mis peaaegu rippus mäe serval. Vot nii hea vaatega kuivkäimlat pole mina enne kasutanud. Ees aken vaatega mäele ja ümbrusele.

Majakene muuses on kõrgeimal asuv maja Tarates ja kõik asjad veetakse siia Serpadega. Isegi kohaliku viina jaoks tuuakse materjal siia serpaga. Ja mäkke ronija võib ka kohalike aidata tassi tee eest. Võttes mäe alt kaasa 5 kg sütt või jupi lauda, saad üleval selle välja vahetada tassi tee vastu üleval.

Kahjuks jäi Rysy enda tipp vallutamata ja 2250 jäigi meie kõrgeimaks saavutuseks. Ja loomulikult vähemalt 5 m tõusu vetsu mineku jaoks. Kokku oli tõus vertikaalis 895 ja mäkke läksime kokku 5 tundi. Alla saime 4 tunniga. Aga kokku oli 11 tundi mäel olekut. Sest puhkepaus üleval majas oli pikk ja mõus.


Igatahes maja oli mõnus ja soe ning alla minek tundus väga kauge. Siin toppisime selga ka kõik kaasas olnud vahetus püksid ja pluusid. Majast sai osta veel mütsid, mis kohalike mustreid vist lausa sisaldasid, ja väga mõnusad soojad olid.


Minu riietus näiteks koosnes alla minnes, tarmo suvised lühikesed püksid + dressid jalas, 2 t särki + pusa + soe pusa + vihmajope seljas ja suusamüts kõige otsas. Heidi sai ülevalt uue mütsi ja võis oma peas olnud püksid nüüd ka jalga tõmmata.


Ostsime veel mõned meened, ja lausa kahju mõelda, et mõni serpa end neid vedades päris palju vaevas. Kaardid ja templid sai ka siit majast saadetud ja oligi alla mineku aeg käes. Üldse ei kutsunud õue, aga pidi. Esimese hooga avastasime, et on vist soojemaks läinud, sest jääd kividel polnud ja tuul oli kuidagi kergem.


Liustikust alla minekul võtsime snitti kohalikult serpalt, kes tagumiku peal sellelt alla lasi. Tarmo tegi pea kogu liu järgi ja seda oli päris pull vaadata. Mina liuglesin vaid veidike, aga siiski. Tarmo igatahes oleks nõlvast üles ukerdava tibi peaaegu jalust maha sõitnud ja õnn oli et peale paarikümne meetri läbimist jäi ta tsipa enne kive peatuma. Temal polnud seljas serpade kandami alust mida lumme suruda, et pidurdada ju.

Alla jõudes paistis päike pilve vahelt aga osa tippe oli endiselt pilvedes. Viimase mäegede päeva lõpus oli taevas kergelt pilves ja Mikulase juures oli väga fantastiline pilt. Päikese käes pea kuldselt säravad mäed… Mõnus


Päris all leidsime me raja alguse juures ühe huvitava asja veel. Nimelt laua ja söe hunniku mille kõrval silt. Võttes siit kaasa 1 laua või 5 kg sütt ning tassides selle ülesse majasse saate sealt tasuta tassi teed. Hm ei kujuta küll ette, et mõni esmaronija võtaks sealt midagi kaasa. Aga mine sa tea. Igatahes oli seal lausa serpade tassimise aluski valmis pandud. Tarmo siis proovis seda selga ja vedas nii Heidit kui mind 3 m mäest ülesse ja alla. no ja mis see 63 kg ikka vedada ei ole. Serpade rekordid ikka sinna 200 kg kanti lähevad:)

Today was one of the hardest days for me during this trip. We woke up 6 o'clock and started our trip to mount Rysy. it is 2250 high and we were told by one of old mountain climber lady that this road is interesting but may be difficult for me. I am 6 months pregnant now :) She had some difficultis there. But I didn't mind and with help of my husband was termened to go up. So we went

Weather wasn't again not so good, but we were better prepared this time. Morning was cold and soon our warm clothes were on and Heidi put her other trouses on. Not for wormth for legs but head :) First stop and they already took one shot of warming alcohol dring. But we went on. Road was under the trees and wind wasn't so cold. But soon we turned to mountain side with low trees and rocki path. It was really beautiful but still the peaks of mountains were in the clouds and we couldn't see the top of the Rysy. But it didn't bother us. Finaly we passed the lakes. It was about 2/3 of the road but harder part was aheda. we decided to eat despite of cold wind. And there we put on our rain clothes. They kept us for cold wind and were really good.


Now hardest part. The path become a wall of rock and there were some ropes to pull youself up. Well what can you do. You have to pull :) And actually it wasn't so hard. ANd I coud manage to do it myself. Some times my belly was stuc behind the rock but we managed :) It was fun. Now last part inside the cloud and feet in snow. There was quite long part of road in snow. and it was uphill. But behind it was highest mountain house in Tatras. it was 2250 m high. And tehre was warm and we could eat warm soup and tea. Oh what a heaven.

ANd now my speciall report about toalets. During this trip I have seen quite a lot of them because of pregnacy but this was like cherry on a cake. First there was sign near the house that 2 mintues to left and you reach WC. But there was no road and colud was so white and thick. BUt you have to go. SO we went and there it was Little funny painted houose. And what a cenery there was. WC was hanging above the vally and you could see down where sun was shining.

We bought there some warm hats and clothes to put on and downhill road was much more easyer. So it took us about 5 hours to go up and 4 to go down. Up we were about 2 hours. At the vally was really fine weather and we noticed one more interesting thing. There were Sherpas who carried some food up to mountain house. And if you want you can take one log or coal bag with you and they give you free tee up there. Tarmo tryed even the carring thing and we sat on it and he made 3 m walk. Buth tehse men take 200 kg of stuff up there. WOW.