Slovakkia 18 juuli 2006

Täna siis jätsime oma majaga hüvasti ja hakkasime Bratislava poole sõitma. Selleks oli vaja mööda saada madalatest Tatratest ja kuna seal pidavat olema huvitavaid paekivi moodustisi, siis tahtsime ka neid näha. Viitadega oli siin natuke kehvasti, aga õige külavahe tee leidsime ülesse ning vapustavad puude vahelt välja turritavad tipud olid täitsa näha. Plaanisime vaadata ühe kerge jalutuskäigu jooksul mõnda tippu kaugelt ja siis tagasi tulla autode juurde.


Isegi kaarti polnud kaasas. Täid küsis ka siin suvalises pärapõrgus auto parkimise eest 30 raha ja soovitas rada. Nii me siis minema hakkasime. Lugesin veel eelnevalt et matkarajal on üks loss, mis 1500 midagi aastal maavärinas hävis. Hm huvitav.

Ikkagi tekib mul küsimus, kuidas küll see värk neil siin käis. KÕrged tatrad on ju puhas vulkaaniline kalju. Samas on madalad Tatrad lubjakivi. Et mis siis enne oli kas suur meri ja siis tekkisid mäed, või vastupidi.
Ja tegelikult on neil veidi imelik arusaam ka lubjakivist kui sellisest. Selline kehva kruusa tsemendi taoline asi on see. Väikesed kivikesed mingi ollusega kokku pandud. Metsa vahelt paistavad need mäed nagu vana lagunendu lossi tornid mida aeg ja tuul ning vihm lagundavad. Ja kui mõni loss seal üleval ka on siis ei suuda meie seda eristada mägedest. Igatahes on need mäed ka päris kõrged ja ilma ronimiseta ei pääsenud siingi.

Algus polnudki väga raske. Kuigi natukese aja pärast oli kõigile selge, et jalatsid ja riietus oli veidi valesti valitud. Alguses oli metsaalune päris mõnus, aga lehtpuud olid oma vanadest lehtedest tekitanud sellise libeda pinna. Ja loomulikult oli palav. Ja vot nüüd pidi ka Olga ronimist harjutama.

Esimesed vahvad moodustised jäid meile ette peale umbes poole tunnist ronimist. Nende nukkide taga oli sügavik ja vaade kaugusse. Aga kuna see kivi ei näinud minu silmis sugugi stabiilne välja, oli kohati kõhe ikka küll.


Rada ise oli päris huvitav ja nii mõneski kohas oli seina külge kinnitatud rõngaid ja redeleid, mis aitasid mööda raskematest kohtadest. Samas oli üks redel oma toetuspinna ühe jala alt ära kaotanud ja nii ta toetaski ühe jala ja 2 poldiga kalju küge samas kui üks jalg sügaviku kohal kõlkus.

Peale tunnist ronimist avastasime end järsku tõesti vana lossi varemeis. Õigemini oli neid varemeid seal vaid paari meetri jagu. Ja vot see kuidas selliste tippude otsa kunagi on kindlus ehitatud on ikka täitsa müstika. Siia pidi küll kivid ülesse vedama ja nende tippude otsa veel mingi stabiilse vundamendi tegema. Pole ime et peale maavärinat ei püsinud siin otsas midagi.


Aga neis kitsastes kaljupragudes olid jällegi rõngad ja redelid, mis aitasid kõrgeima tipuni jõuda. Oss küll esialgu Markoga väga kõrgele ei roninud, aga vahepeal kui Marko jällegi oma banaanidest toitus ja teised oma vähest vette ja Marko banaani ülejääke järasid sai ka Oss ülesse ronida :)


Peale lossi hakkas tee meid alla mäge viima. Esialgu redeleist ja edasi mööda mäekülge. Ja alla oli ikka päris mõnus minna. Igatahes olime alla jõudes päris läbi, jalad mustad ja kõht tühi.
Alt parklast lossi müüri otsides, ei suutnud me aga kuidagi õiget kohta enam leida. Võileivad kadusid kiirelt ja nüüd jätkasime oma teed Bratislava poole. Peale kerget seiklust leidisime oma hotelli ka ülesse ja seadsime end sisse. Palav on.



Today we started to go to Bratislava. But first we decided to turn in to Low Tatras. There are limestone mountains and as we saw on site also one castle. First we just thought that it will be easei walk but it was quite demanding climb with latters and metal ring to pull yourself to mountains.

We found castle ruins and it was miracle how they built it there. But after earthquice it was destroied. But mountains were beautiful and different form High tatras.

After climb we went to Bratislava. Capital of Slovakkia.