Slovakkia 14 juuli 2006

Tänane päev oli Markole puhkamiseks ja meile mäkke minekuks. Hommik oli ilus ja mäkke jõudsime me kella 11. Meie jaoks suhteliselt hästi isegi saadud. Kotid selga ja mäkke punuma. Plaan oli üks väike org läbi käia ja 6 tunniga hakkama saada. Esimene ots oli meile Tarmoga juba tuttav, aga ronida oli ikka vahva.

Märgitud 55 minuti asemel tegeime asja ära 40 minutiga. Seega Starõi Smokovecist Hrebienoki kapakuga ja laastatud metsa vahelt. Mets koosnes vaid kummuli kändudest ja mustikavartest kohati. Higi voolas ojadena ja mina tänasin taevast, et panin ujukate topi ja lühikesed püksid. Nüüd siis järgmine etapp jõe ääres ja koskedega. Esimese koseni saime kenasti jalutatud, kui välja jätta kerge kõmin mägedes, mis ennustas kuhugi äikese tormi. Aga kose juures hakkaski vaikselt tibama ja meie üritasime teed kiiremini katta.
Ja eks me kiiruga siis kablutasimegi nende koskede juurest möödaja jõudsime suurema vihma puhkedes Rainerskovo Chata juurde. Kena kividest laotud mägionnike, kus teed, kohvi ja kangemat kraami pakutakse. Kõrgust sel majal on 1300 ja ruutmeetreid vaevu 10, millest pool oli leti ja ahju alune pind. Majake oli rahvast täis ja onul hea äri käimas. Meie siis settisime ka end siis kuivama pliidi äärde ja ootasime. Terve pool tunnikest ladistas mõnuga ja suurte vihmapiiskadega lausa. Otsustasime oma võileivad ka majakeses ära süüa, sest kell oli juba 2 saanud selleks ajaks .

Kusjuures onu pakub väga head teed, piparmündi ja millegi kohalikuga. Võileivad söödud tundus taevas selginevat ja meie täis võitlusvaimu jälle mäkke rühkimas. Jõudsime vaevu 10 minutit käia, kui juba kogunesid jälle pilved ja hakkas sabistama vihma. Selline asjade seis ei kutsunud eriti mäkke ronima ja peale mõningat kaalumist otsustasime alla tagasi minna. Majakese juures võtsime veel väikese napsu. Väga hea maasikamaitseline asi oli. Täpselt ei tea mis.
Alla tulles käisime veel korra koskede juurest läbi ja vahepeal oli juba tunne, et äkki saab ikka mäkke tagasi minna. Päike lausa paistis ja pilved rebenesid taevas. Meie õnn, et ei läinud, sest kohe hakkas jälle tibutama ja meie lisasime kiirust alla minekuks. Alla jõudes vaatasime mäge, ja see pilt mis avanes oli ikka päris masendav. Mäe tipp oli hallis pilves ja vihma oli terve mägi täis. Alt tundus asi ikka väga lootusetu.

Starõi Smokovecis on üks väga hea mägironijate infopunkt, kus istub vanem naisterahvas ja teab mägedst palju. Õnneks oskab ka inglise keelt. Temalt olen juba paar korda küsinud, et kuidas täna ilm on ja kuhu minna. Täna küsisime et millal jälle võiks minna. Lubas pühapäevaks paremat ilma. Ja nüüd tuli välja ka see mida ma alugsest peale olen arvanud. Nimelt on mäkke ikka hea kell 7 juba ronima hakata. Kui sa alles lõunaks mäkke jõuad, ei jõua sa mäel eriti kuhugi. Loodame, et pühapäeval läheb siis lõpuks ka õieti ja Marko meid minema laseb. Tädi soovitasw meile ka Rysy tippu, kuigi arvas, et minusugusele rasedale võiks see raske olla. Ma arvasin, et 3 tundi mäkke oma tempoga pole paha. Tema kommentar oli, et kui tema rase oli siis oli natuke raske  Eks paistab. Ma saan ju peatuda vahepeal.

Ja siis käisime täna veel ka Liptovski Mikulase nn vanalinnas. Oled pea 1,5 nädalat siin linnas elanud, aga linna oled näinud vaid sisse ja välja sõites. Päris sümpaatne kesklinn on ja purskaevudega ja puha. Mina aga tahtsin raha võtta automaadist ja miskipärast krediitkaart seda ei andnud. Nordea tavalise kaardiga raha sai. Hm. Krediiti pole ma veel ületanud ju. Imelik igatahes ja väike närv tuli sisse. Igatahes kukkusin arvutama, aga ega see mingit mõistliku lahendust ei andnud. Paistab mis edasi saab. Homme lähme veel ühte lossi vaatama ja siis veel üks katse mäkke ja siis peab siin pakkima hakkama. Päris kiirelt läheb see 2 nädalat. Ja ikka on tunne, et tahaks veel midagi näha.



Today we thought that it is best day to climb to mountain. So Marko and Olga stayd home and we went to discover the mountains. Weather was Ok and we were quite enthusiastic. Climb started at the same place where we 1,5 weeks ago started our first climb. Mountain without forest and sun shining and burning. When we finished our first part of the climb we were little bit exhousted but happy. We visited same waterfalls but they were again beautiful. But then weather started to turn. Thunder clouds were in the sky and some drops of rain came down. We rushed up to hill and hided ourselves with other hikers in ot a little mountain hut. It was really nicea place and we decided to eat tehere. But it was our highest point that day. Weather stayed bad and between 2 rains we climbed down. But at least we saw waterfalls and this kind of raini mountains also.

So we decided to visit Liptovski Mikulas and its old down. It is usual that you stay in one place and you don't know enithing about this place after the visit because you are busy to visit near by sights. but we gave our best :)