Slovakkia 7 juuli 2006

Eile…algas päev minu jaoks suhteliselt kehvalt. Nimelt olin endale kuskilt toidumürgituse hankinud. Siiski ei saanud sellest hommikul aru ja lootsin, et see kerge kõhuprobleem läheb kiirelt üle. Seega võtsime ette pikema treti Dobsinska jääkoopasse. Sinna sõitsime algul mööda kiirteed ja siis juba üha kitsamaid külavahe teid. 100 km Mikulasest ida poole jääv koobas on väga huvitav koht. Erinevalt eilsest jääkoopast on seal kogu aeg päris nulli lähedane temperatuur ja juba koopa suu ees oli väga külm. Koopasse saamiseks tuli ronida 20 minutit mäkke. Ja see ei olnud kerge, eriti kui kogu söök oli vahepeal välja tulnud.

Nii ma siis vee ja 3 rosina peal ronisin. Koobas ise on 1232 m pikk, avalikusele on sellest avatud 475 m. Koobas on selle poolest ka huvitav, et see on esimene koobas mis on turistidele avatud aastast 1882 koos elektrilise valgustusega. Samuti on sealses suurimas koopas Big Hall suur jäälaam, mille peal 50ndatel on treeninud Tsehhoslovakkia uisutaja Karol Divin.

Praegu seal sellist siledat välja pole. On mõnusalt ümar liustik koos paari väga väga suure jääpurikaga, mis ulatuvad maast laeni. Peale koopas ronimist läksime edasi Spisske Podhradiesse Spis’i lossi juurde. Selleni jõudmiseks pidime läbima päris lehmarada meenutava külavahetee, kus vaevu 2 autot mäeküljele ära mahtus ja päris hirmus sõita oli. Vaated olid samas väga ilusad ja hingematvad. Selles kandis on ka väga palju mustlaste kogukondi.

Elavad nad teeääresetes külakestes. Ja ilma igasuguse eelarvamuseta neisse, aga nad tunneb kohe ära. Tõmmud, veidi sassis peadega, natuke räpakad ka. Ja loomulikult müüdi tee ääres mustikaid ja muud nänni. Ja vot kui igal pool mujal Slovakkia külades on raudnael mõni majutust pakkuv maja, siis mustlaskülades neid polnud.

Enne järgmist vaatamisväärsust oli vaja kergelt keha kinnitada. Selleks sobis teeäärne kõrts. Minule sobis sealt pool liitrit Koffola limpsi mis vist kõhu korda tegi ja järgnevaks jõudu andis. Teised tellisid ikka suuremaid praade ka. Ja siinsed praed ON suured. Seda ei tasu unustada. Kerge nälja puhul võib tõesti kahe peale ühe praega ka hakkama saada.

Spis lossi juurde jõudsime suht õhtul. Õnneks on see lahti kella 7ni õhutl ja meil oli piisavalt aega ringi vaadata. Loss on tõeliselt võimas. On ta ju keskeuroopa suurimaid keskaegseid ehitisi. Loss mida pole kunagi jõuga võetud. Asub ta suurel paekivi kaljul mis kohati on 40 m kõrgem ümbritsevast alast. Müürid on võimsad ja neid on lausa 4 hektarit. Igatahes ronisime seal mööda müüre ja nautisime ümbritsevat kaunist vaadet nii Kõrgetele kui Madalatele Tatratele.


Õhtul koju jõudes olin mina igatahes juba nii läbi, et vajusin kohe magama ja ei liigutanud end enne hommikut. Aga vist on minu mürgitus möödas. Samas on Olga nüüd maas ja Tarmo kurtis eile õhtuse imeliku tunde üle. Ei tea mis meile siinses toidus siis ei sobi.

Today I got food poisoning... At first I was afraid that it was tick bite before trip. And now I got some auful desease from it. But lucily it was just food. So before we got to Icea caves in Dobsinska Icea caves I go sick. But i just wanted to see caves and so I went on. And again these caves are undescibebly beautiful. They are so big that Karol Divin Tsehhoslovakkian iceaskater were practicing here on 1950ths.

Next stop was lunch place. I just drink local soda called Coffola. It remaided me little bit coca-cola but it is better and not so cemical tasting. And they are serving it from tap, lilke beer. And that cured me. I was so happy. well now we went to Spis Castle. It is really big and old castle ruin complex and I liked it. You can see both Low and High Tatras from the castle tower.